Näiteid advokaatide endi, kohtute ja klientide ootustest

• Tuntud rahvusvaheline advokaadibüroo – Kennedys – tutvustab end inglise keeles märksõnadega legal advice in black and white. Oma sisus tähendab see konkreetseid vastuseid (ja mitte lõputuid lisaküsimusi), sisulisi soovitusi (ja mitte ainult täiendavate alternatiivide loetlemist), strateegiat (mitte ainult juriidilist käsitlust vaakumis) ja selget keelekasutust.
• Kohtud on asunud rõhutama õiguse üldise huvi tähtsust advokaaditeenuse puhul. Euroopa Kohtu 26.06.2007.a. otsus kohtuasjas C-305/05[1] käsitles advokaadi ja kliendi usaldusuhet rahapesu tõkestamise kontekstis. Kohus leidis, et õigus usaldussuhtele advokaadiga on kahtlemata osa isiku põhiõigusest asja õiglasele kohtulikule arutamisele ning see on seaduse kaitse all. Kohtuotsusest võib samuti järeldada, et advokaaditeenust, millele laieneb usalduskaitse, eristab muudest ärinõustamise viisidest lähtumine kliendi huvide kõrval ka õiguse huvidest[2]. Õiguse üldiste huvide hulka kuulub kahtlemata kindlus ja selgus, ausus ning vastutustunne, samuti teised õiglase ja demokraatliku ühiskonna toimimiseks olulised väärtused ja põhimõtted.
• Kliendiküsitlused kajastavad klientide arvamuse, et „kriisiolukorras peaks advokaat eelkõige julgelt käituma, see tähendab, et isegi, kui advokaadi arvamus kliendile ei meeldi, siis minu arvates ta peaks võtma selle riski ja ütlema välja tõe, et me oleme sellises olukorras ja sellises positsioonis, ja sellest peame lähtuma. Kui sa tunned, et advokaat hakkab vingerdama, siis tuleb kiiresti keegi teine leida“ või et „neid näiteid on palju, kus osad kohtuasjad tekkisid lausa nii, et asja polnud ollagi. Lõpuks selgus, et mingi asi oli kaks aastat jooksnud. Kõik laiutavad käsi, et miks seda üldse vaja oli.“

Kokkuvõtlikult on selge ja ausa advokaaditeenuse põhitunnused allakirjutanu arvates järgmised:

• Kliendi huvi või positsioon sõnastatakse konkreetse „kas“-küsimusena ja sellele vastatakse täislausega: „jah, see on nii“ või „ei, see ei ole nii“ ning kliendile antakse selge tegevussoovitus. Listakse alternatiivid ning nendega kaasnevad riskid.
• Tegevussoovitused lähtuvad kliendi reaalsest vajaduse seadmisest õigusliku argumentatsiooni konteksti ning vastavad kahtlusteta õiguse üldise huvi testile. Välditakse riskide ja õigusliku ebaselguse juurdetekkimist.
• Välditakse vastuseid stiilis, et infot on vähe, ning et mis meil siin ikka hinnata, küll lõpuks kohus otsustab, hakkame parem asjaga peale, eks aeg näitab, jne.
• Vaidluse korral hinnatakse konkreetselt kliendi positsiooni kohtulikku realiseeritavust ükskõik kui must või valge tegelik perspektiiv ka poleks ja selgitatakse seda kliendile ilma ilustamata ning üle dramatiseerimata. Samuti prognoositakse realistlikult eesseisva kohtumenetluse aja- ja ressursikulu. Välditakse liigset riskide üle- või alahindamist.
• Tehingu korral koostatakse leping, mis esmajärjekorras tagab kliendi huvid, kuid on ühtlasi tasakaalus ka turutingimuste suhtes ja võimaldab pooltel täpselt veenduda, milles on nende ühine huvi. Välditakse iga hinna eest lepingu sõlmimist, sõltumata puudustest ühises tahtes, s.h ühepoolsetel või ebaselgetel tingimustel.

Kokkuvõttes on hea tõdeda, et lisaks oma kliendi „jamast välja“ aitamisele on üha rohkem märgata klientide täiendavaid ootusi advokaadi õigusabi sisu suhtes. Soovime kõigile jõudu ja tarkust õigusteenuste tellimisel, sest ei pääse advokaadidki selle eest, et pakkumise tingimused ja kvaliteedi kujundavad lõppastmes turuosaliste nõudlus ja ootused.

Lepitus kujutab endast läbirääkimisi, mida viiakse läbi kolmanda isiku kaasamisel ning abil. Läbirääkimistest oleme kirjutatud ka varasemalt. Vahendaja osalemine muudab olulisel määral läbirääkimiste protsessi ja võib muuta ka tulemust.

Lepituses on küll vähe kindlaid reegleid, kuid  sellele vaatamata toimub protseduur enamasti teatud seaduspärasusi järgides. Lepituse olulisemad etapid on:

• Poolte laua taha saamine – praktikas enamasti kõige keerulisem ning eelneb lepitaja poole pöördumisele. Pooltel peab endil olema soov erimeelsusele lahendust otsida.
• Lepituse alustamine – lepitaja tutvustab ennast, selgitab pooltele menetluse reegleid, jne. On suunatud lepitaja vastu usalduse tekitamisele ja läbirääkimisteks sobiva õhkkonna loomisele. Lepitaja sissejuhatuse kestvus ning sisu sõltub konkreetsest vaidluse küsimusest ning pooltest endist.
• Läbirääkimiste poolte „avasõna“ – üldreeglina antakse vaidluse pooltele võimalus vaidluse kirjeldamiseks oma sõnadega ning ajalist piirangut seadmata. Oluline on pidada meeles, et tegemist võib olla esimese korraga kui keegi on üldse pooli kuulanud. Lepitajale on avasõna oluline, kuna sealt saab teavet poolte huvide, isikute ja prioriteetide kohta. Samuti aitab avasõna teha kindlaks faktide ning nendest arusaamade erinevuste ulatust.
• Läbirääkimised lepitaja juuresolekul – lepitaja ülesanne on vältida läbirääkimiste varajases faasis poolte tugevat klammerdumist oma seisukohtade juurde, rõhk peab olema poolte sisulistel huvidel ja oluline on erinevate lahendusvariantide kaardistamine. Juhul, kui pooltel on vähe alternatiivseid lahendusvariante peab lepitaja neid ise välja pakkuma. Teatud olukorras, peab lepitaja olema „tõeagent“, kelle ülesanne on pooltele selgitada, milline on nende positsioon tegelikult. Erialateadmised ning kogemused tulevad siinkohal kindlasti kasuks. Näiteks õigusliku vaidluse puhul advokaadi kohtu kogemus, jne.
• Lepitaja ning poole kokkusaamised – Teatud olukordades peab lepitaja olema ka sõltumatuks hindajaks. Vajadusel tuleb lepitajal vestelda pooltega eraldi. Selle eesmärgiks on võimaldada „tühjaks rääkimist“, poole seisukohtade täiendav selgitamine ning vajadusel ka veenmine.
• Kokkulepe – Lepitaja ülesandeks on saavutatud kokkuleped sõnastada ning veenduda, et mõlemad pooled saavad kokkuleppest aru ja nõustuvad kokkulepituga. Suurema ringi küsimuste korral võib lepitaja jagada vaidluse erinevateks osadeks, et siis neis vastavalt ühe kaupa kokkuleppele jõuda.

Sõltuvalt lepituse esemest võivad lepitusmenetlusest võtta osa kas pooled koos enda esindajatega, ainult pooled või ainult esindajad. Kõik  need kolm võimalust muudavad läbirääkimiste protsessi ning mõjutavad võimalikku kokkulepet.

Lepitusmenetluse iseärasus on, et lepitajal endal ei ole poolte silmis üldreeglina lepituse alguses autoriteeti. Seega on lepitusmenetlus üldreeglina suunatud esmalt usalduse tekitamisele lepitaja ning lepitatavate vahel. Usalduse mitte-saavutamise tagajärjeks on üldreeglina lepituse ebaõnnestumine

Eelnevat lugedes on oluline pidada meeles, et pole olemas üht ainuõiget lepituse läbiviimise skeemi. Lepitaja peab olema piisavalt paindlik ning suutma arvestada poolte tegelike huvidega. Sellepärast on väga oluline lepitaja isik ning tema kogemustepagas. Kuigi ka väga kogenud lepitaja ei suuda 100% juhtumitel tagada õnnestunud lepitust, suudab ta tõenäolisemalt mõjutada läbirääkimiste protsessi kokkuleppe suunas ning aidata kokku hoida pika kohtuvaidlusega kindlasti kaasnevaid kulusid.

Head leppimist ja lepitamist!

Kuidas valida advokaadi tasumudelit

Advokaadi õigusabi on valdavalt suhtepõhine. Asja edukaks lahendamiseks tuleb esikohale seada õigusabi osutaja usaldusväärsus, suhtlemisvõimed, kogemused ja teadmised. Seejärel on mõistlik keskenduda tasu küsimusele.

Tasumudelit teadlikult valides saab aidata kaasa ülesande edukale lahendamisele ilma liigse kuluta. Reeglina otsustajad, kes juhivad eelarve kulurida, eelistavad tunnipõhist tasustamist ning otsustajad, kes mõtlevad kasumiaruandele tervikuna imponeerib ülesande ja/või tulemustasu. Millisel alusel valik teha?!

Lihtsalt öeldes tuleb otsustada, kas vaja on tööjõudu või tulemust. Kui pigem on vaja tööjõudu (koostada hagiavaldus) sobib tunnipõhine tasu, kui pigem on vaja tulemust (saavutada vaidluse lahendamine), on sobiv ülesande ja tulemustasu. Siinkohal tuleb silmas pidada, et ka selgus võib olla kokkulepitud tulemus.

Süvendatult vaadates võib eristada kolme erinevat suunda: teenindusvajadus – tasustatavad on konkreetsed tegevused; toetuse/kogemuse vajadus – tasustatav on ühistes huvides kasutatud aeg; oskusteabe ülekande vajadus – tasustatav on tulemus ehk kasulik muudatus kliendi maailmas.

Erinevate tasumudelite eelised ja puudused

Tunnitasu peamised eelised:

• Pealtnäha arusaadav ja selge mõõt
• Advokaat teeb ideaalset asja ja üritab lahendada ära kõik võimalikud küsimused
• Lihtsam vahetada teenuse osutajat

Tunnitasu peamised puudused:

• Sisuliselt ei pruugi olla õige mõõdik ja lõpptulemuse risk on pigem ainult kliendil
• Ressursi kokkuhoiu tõttu jääb kliendil teadmatult oluline küsimus küsimata
• Et aja ja rahakulu kontrolli all hoida vajab teenuse osutamine kliendi järelvalvet

AB Tamme & Otsmann läbiviidud turu-uuring: „advokaadil ja advokaadil võib väga suur vahe olla, kuid see ei kajastu tunnihinna järgi, ma ei tea kui palju neid huvitab see lahendus, mis ma saan, kuivõrd see, et nad saavad selle jutu eest arve saata“; „vahel juhtub, et riski maandamine võib kallimaks minna kui see risk rahaliselt ise nagu on.“

Ülesandetasu peamised eelised:

• Ülesande kokkuleppimisel analüüsitakse ootused kliendi huvi ja ülesande sisu suhtes rohkem läbi
• Klient küsib ära kõik s.h. „lollid“ küsimused, mis võivad oluliseks osutuda ja advokaat ütleb julgemalt „ei“ kui puudub seaduslikult mõistlik tee küsimuse lahendamiseks
• Kindlus ja selgus kogu ülesande maksumuse osas ja advokaat jagab töömahu riski ning on motiveeritud efektiivsusele

Ülesandetasu peamised puudused:

• Võib olla keeruline ülesannet tervikuna ette näha ja lähteülesandes kokkulepet saavutada
• Töömahu vale prognoosi või alapakkumise korral võib advokaadi motivatsioon väheneda
• Kliendil ei pruugi olla jooksvat ülevaadet tehtud töömahust

AB T&O läbiviidud turu-uuring: „on olnud advokaate, kelle puhul pannakse kirja iga viis minutit, aga hea näide on, et oleme kaks korda lühidalt rääkinud ja see on tegelikult nende lõpphinda sisse arvestatud ja see on hea näide, et advokaat peaks natuke ikka partner olema.“

Tulemustasu peamised eelised:

• Kliendil võimalik anda ülesanne töösse ilma kulude riskita
• Võimaldab toimida riskantsete kaasuste turul, kus advokaadil tuleb ühe kaasuse tuludest katta mitme kaasuse kulud
• Advokaat on keskendunud eesmärgile ja motiveeritud kasutama kõiki vahendeid selleni jõudmiseks

Tulemustasu peamised puudused:

• Eduka lahenduse puhul on kliendil kulud suured s.h. nn excessive pricingu“ risk sest advokaat võib osata kliendist paremini hinnata kuivõrd temast sõltub või ei sõltu tulemus
• Tulemustasu kohtukuluna väljamõistmine ei pruugi õnnestuda
• Risk, et advokaat teeb eesmärgile jõudmiseks vahendeid valides kompromissi eetikaga s.h. kliendi teiste huvidega

Kokkuvõtteks hinnang AB T&O läbiviidud turu-uuringust kõlama jäänud mõte: advokaadi maine  ühiskonnas on seotud sellega, et nad teevad tööd väga suure raha eest. Tegelikkuses ei paista selles välja õiguse üldine väärtus, mille nimel nad tööd teevad. Ühiskond ei saa sellest aru.

1. planeeri läbirääkimisteks piisavalt aega. Lisaks tehingu olulistes tingimustes ning lepingusõnastustes kokkuleppimisele on läbirääkimised protsess, mille käigus pooled teineteist tundma õpivad. Nagu inimestevahelistes suhtlemises üldse on mõistlik ka siin arvestada elus paratamatult ettetulevate asjaoludega nagu haigused, puhkused, asendamised, rääkimata (äri)kultuurilistest erinevustest.
2. varusta end vajalike teadmiste ja kompetentsidega. Asjatundlik ja ettevalmistunud läbirääkija on veenev ja vääriline vastasmängija, kes saab keskenduda olulisele, näha aegsasti läbi katsed teda eksiteele juhtida, ning keda niisama lollitada naljalt ei üritatagi. Kui Teie ülesandeks on saavutada kokkulepe valdkonnas, mille eest vastutate, kuid eriteadmised (veel) puuduvad, tuleks kindlasti oma meeskonda kaasata vastava ala asjatundja.
3. Saavuta esmalt kokkulepe kõige olulisemas. Pole mõtet kulutada päevi või nädalaid lepinguteksti keeleliste nüansside üle vaidlemiseks, kui tehingu hinnas ei ole kokkuleppele jõutud. Kuigi üksmeel olulisemates küsimustes ei pruugi olla kerge tulema ning võib selguda, et nendes kokkuleppele ei jõutagi, on ometi parem kui selgus saabub algfaasis ning mitte pärast kuudepikkusi kõnelusi kõrvalküsimuste lahkamiseks.
4. Keskendu lahenduste leidmisele, mitte probleemide otsimisele ja tekitamisele. Kuitahes põhjalikult ka lepingusõnastusi lihvida, päris riskivaba ei ole ükski tehing ega ärisuhe. Ka turul tuntud ja hinnatud ettevõtete dokumentatsioon ja raamatupidamine ei ole täiuslik ning teatud ebakindlus ja määramatus tuleviku suhtes eksisteerib alati. Tähtis on olulised ja reaalsed riskid kaardistada ning teadlikult ja pooltevahelisel kokkuleppel maandada.
5. Pea läbirääkimisi heas usus ning arvesta teise poole äratuntava olulise huviga. Ja mitte ainult põhjusel, et võlaõigusseaduse § 14 selleks kohustab. Olles ise korrektne ja konstruktiivne saad eeldada ja nõuda, et ka Sind huvitava olulise info andmisega ei venitata kuni viimase võimaluseni. Aegsasti teadvustatud negatiivse info mõju neutraliseerimiseks ning tehingutingimustes arvesse võtmisel on pooltel erinevaid võimalusi. Kui aga oluline info jätta kõneluste lõppu siis suureneb tõenäosus, et „üllatuse“ tõttu tuleb läbirääkimised taas avada ka põhitingimustes või nurjub tehing sootuks.
6. Üle ei maksa pingutada. Kuigi uurimistulemused väidavad, et reeglina jääb pärast kokkuleppe saavutamist läbirääkimiste lauale veel kuni 40% väärtusest, mida pooltel ilma inimsuhteid kahjustamata oleks läbimõeldud tegutsemise korral olnud võimalik saavutada, on igal kauplemisel kuskil piir. Tihti unustatakse või eiratakse tõsiasja, et kuitahes tugev on ühe poole kauplemispositsioon eksisteerib teise poole jaoks kuskil taluvuspiir, millest viimane ei saa taganeda ning tehing võib seetõttu üldse ära jääda.
7. Sõnasta saavutatud kokkulepped selgelt ja vormista need kirjalikult. Inimmälu on valikuline ning soovmõtlemine on väga võimas jõud! Juba mõni minut pärast lepingupartneriga käesurumist ja laua tagant tõusmist on pooltel saavutatud kokkuleppest üllatavalt erinev arusaam. Kirjalikult fikseeritu (ka läbirääkimispäeva kokkuvõtva protokolli või kokkulepitud põhipunktide näol) aitab ära hoida hilisemaid tarbetuid arusaamatusi ja ajakulu ning teemade korduvat (üle)läbirääkimist.

• Head läbirääkimist!

Õigusvaldkonda iseloomustab tänapäeval tekstide kohati uskumatult suur maht ja tänapäeva Eesti advokaadid on ühe riigikohtuniku hinnangul enam mitte „kõnepidajad“, vaid „kirjutajad“. Seetõttu on arusaadav eesmärk muuta õigusdokumendid kvaliteetsemaks ning nende koostamise protsess efektiivsemaks.

Teoorias on õigusprobleemi lahendamine taandatav järelduste tegemisele, rakendades õigusnorme konkreetse juhtumi asjaoludele. Esmapilgul ei tundu see ju kuigi keeruline. Siiski ei ole asi enam nii selge, kui küsida, millest alustada: kas analüüsida õigust (teadmata kõiki asjaolusid, mis võib-olla alles tuleb välja selgitada), või kaevuda sügavuti faktide maailma, teadmata, millised neist võivad üldse õiguse seisukohast tähendust omada. Ühest vastust ei ole, aga üldjuhul puudub mõte töötada läbi kliendilt saadud mahukat materjali teadmata, mis küsimusele täpselt vastust otsitakse. Selline teguviis ei anna tingimata tunnistust usinusest, vaid ebaefektiivsusest.

Lähtekohaks on õigusarvamuse (õigusdokumendi) veenvus, kui kõige olulisem kriteerium. Advokaadi mistahes järeldused (isegi siis, kui neile lisatakse värvikad omandussõnad) ei ole veenvad iseenesest, veenvuse annab argumentatsioon, mis õigust ja reaalset juhtumit põhjendatult seostab. Kriitilises õiguslikus argumentatsioonis ei ole miski „ilmne“ või „vastuvaidlematu“ iseenesest. Värvikad omadussõnad ei asenda põhjendusi.

Õigusarvamuste koostamine ja õiguslik analüüs on:

• Lihtsustav: eraldatakse oluline, liigne heidetakse kõrvale;
• Struktureeritud: policy, normid, faktid, järeldused;
• Funktsionaalne: eesmärk on veenda, nt klienti teatud õiguslikus küsimuses antud vastuse osas. Veenev on tekst, mis on arusaadav – mida lihtsam, seda veenvam.

Teksti koostamise jaoks tähendab lihtsus lühikesi ja selge tähendusega, mitte pikki ja mitmekordselt põimitud lauseid. Iga järgnev lause seostub eelnevaga ja arendab seda edasi.

Võimalusi lühemaks ja täpsemaks väljendumiseks pakub ka parem keelekasutus. Just nn ametlik keel sisaldab tihtipeale pikki, kohmakaid keelendeid, samuti nn tühje sõnu, mille võib kohe tekstist eemaldada, ilma et mõte vähimalgi määral kaotaks. Viimaste osas näiteks:

•  Kostja poolt esitatud argumendid -> Kostja esitatud argumendid
•  Käesolevaga teatame Teile, et … -> Teatame Teile, et …

Õigustekst jääb sageli pikaks ja keeruliseks, kuna ei leita piisavalt aega kõige olulisema vähem olulisest eraldamiseks.

Dokumentide arusaadavus ja maht kannatab (suureneb), sh kordusi põhjustab asjaolu, et kirjutajad ei kavanda oma tekste piisavalt. Mõned alustavad sõna otseses mõttes pöördumisest „Lugupeetud …“, kirjutavad järjest ega peatu enne, kui rida „Lugupidamisega“ ja allkirjastaja nimi on paika saanud.

Üheks võimaluseks nende probleemide vältimiseks on alustada struktuurist, panna paika põhiteemade/argumentide koht dokumendis ning alles siis alustada igas alammoodulis detailsemat teemaarendust. Õigusliku teksti üheks kvaliteedi kriteeriumiks on, kas tekst tervikuna ja iga selle osa eraldi arvestab, kellele ja milleks kirjutatakse ning on rakendatud kirjutise eesmärgi teenistusse.

Nagu näha, nõuab õiguslik analüüs ja kirjutamine enamat, kui lihtsalt seaduse ja selle rakenduspraktika tundmist. Midagi revolutsioonilist ülaltoodus iseenesest ei ole, aga lihtsad asjad kipuvad tihti ununema.

Kokkuvõttes võib igaüks ise otsustada, kas õigusliku teksti kvaliteeti tõestab selle suur maht, keerukus (sh bürokraatlik ja „juriidiline“ sõnakasutus), või vastupidi.