Käesolev blogi kanne keskendub füüsilisele isikule haldusakti kättetoimetamisele, milles esineb autori arvates tõsiseid puudujääke. Järgnevalt vaatame teatavakstegemist Maksu-ja Tolliameti maksuteate näitel.

Pea kümnendi jooksul on Riigikohus vaaginud haldusakti kehtivuse küsimust ja selgitanud, et:

• haldusakti kehtivuse eelduseks on selle teatavakstegemine adressaadile – kui haldusakt ei ole teatavaks tehtud, ei ole see kehtiv.
• HMS § 26 lg 3 sõnastusest ei tulene otseselt erisusi füüsilistele ja juriidilistele isikutele dokumentide kättetoimetatuks lugemise kohta.
• Sellele vaatamata on juriidilisel isikul kohustus korraldada oma registrijärgsel aadressil posti pidev vastuvõtmine selleks pädeva isiku poolt.
• Selline kohustus ei kehti aga füüsilise isiku suhtes.

Arvestades, et koormava haldusakti  kättetoimetatuks lugemisega kaasnevad isikule õiguslikud tagajärjed (erinevate menetlustähtaegade kulgemahakkamine, sundtäitmine jne), tuleb füüsilise isiku puhul lähtuda alljärgnevast:

• Kui puuduvad otsesed tõendid selle kohta, et füüsilisest isikust menetlusosaline on postkasti jäetud väljastusteate kätte saanud, siis ei ole võimalik lugeda, et haldusakti sisu on adressaadile teatavaks tehtuks. Füüsilise isiku puhul ei ole postitöötaja poolt isiku postkasti tähitud kirja saabumise kohta teate jätmine võrdsustatav haldusorgani poolt haldusakti  teatavakstegemisega.
• Dokumendi saatmine rahvastikuregistrijärgsele aadressile ei ole tõendatav ainuüksi haldusorgani väljaläinud kirjade registri väljavõttega. Ei ole võimalik välistada ei kirja saatja ega postiasutuse vigu.
• Lihtkirja või tähitud kirja teatise võimaliku kaotsimineku riski asetamine ainuüksi adressaadile võib kätkeda endas ebaproportsionaalset põhiõiguste piirangut. Samas juhul, kui maksuteadet ei ole adressaadile teatavaks tehtud, ei hakka jooksma ka viivis.

 Vaatame näitena, kuidas MTA maksuteatise isikule teatavaks teeb.

MTA praktika on järgmine: esialgu saadetakse teatis lihtkirjana seejärel, kui laekumist ei ole toiminud, saadetakse tähitud kiri ja kui viimasele postiasutusse järele ei minda, otsitakse muid võimalusi maksuteatise isikule teatavakstegemiseks. Näiteks läheb maksuametnik isiklikult maksuteatist üle andma või varitsetakse lausa kaameraga nurga taga ja siis antakse isikule ootamatult maksuteatis üle (sellisel juhul võib probleeme tekkida ebaseadusliku jälitustegevuse valguses – siiani pole kaebusi esitatud).

• Pahatahtliku maksukohustuslase jaoks on ette nähtud MKS §-s 55 meede, mis lõpetab maksudest kõrvalehiilimise – maksuteatise resolutiivosa avalikustamine Ametlikes Teadaannetes.
• MKS §-s 55  nimetatud protsessi läbimine (lihtkirjast Ametlike Teadaanneteni) on aga aeganõudev, ca 3 – 5 kuud. See on pikk aeg ning maksumaksjale liigu kulukas protsess selleks, et isikule maksuteatis kätte toimetada.

 Võimalikud lahendused

• Lihtkirjaga saatmisega kaasnevaid üldisi riske on haldusorganil võimalik maandada, paludes adressaadil informaalselt (nt elektronkirja või faksi teel) kirja kättesaamist kinnitada.
• Samuti võiks kaaluda kogu kirjavahetuse pidamist tähitud kirjade kaudu, ent see tooks haldusorganile kaasa tohutu ressursi kulu.
• Probleemsemate juhtumite puhul saab kasutada kullerteenust või kohtutäiturit. Teadlikuma (pahatahtliku) maksumaksja puhul tuleb aga arvestada sellega, et kodus viimast kunagi ei ole ja ukse avab keegi, kes on ajutiselt seal ega tunnegi adressaati.
• Ühe võimalusena võiks kaaluda isikute kohustamist tagada, et maksumaksjad avaldaksid MTA-le oma postiaadressi või vastava e-kirja aadressi, kuhu edastavad kirjad lugeda kättesaaduks analoogselt juriidilisele isikule kirja kättetoimetamisega – luua maksuregister.

Viimane lahendus kätkeb endas võimalikku vastuolu andmekaitse regulatsiooniga, kuid  olukorra lahendamiseks on kõnealune lahendus ilmselgelt kõige optimaalsem variant.

Andmete avaldamine asutusele, mille ees esineb isikul kohustusi ja mille eest on tal muidu võimalik hoiduda, võiks olla elementaarselt nõutav ja kanda endas nii riigi kui kõigi isikute huvide täitmise eesmärki (maksude õigeaegse ja korrektse kogumise näol).

Maksunõuete ümberkujundamine

• Riigikohus kinnitas maksunõuete ümberkujundamise võimalikkust saneerimismenetluses järgnevatel põhjendustel:
  • saneerimisseadus välistab ainult töölepingu alusel tekkinud nõuded, seega ei saa normile anda tekstiga vastuolus olevat tõlgendust ja selle tulemusena jätta norm kohaldamata;
  • kui seadusandja tahe oleks olnud vältida maksunõuete ümberkujundamist, oleks selline keeld sätestatud seaduses;
  • ehkki maksukorralduse seadusest ei tulene alust maksunõuete ümberkujundamiseks saneerimises on see võimalik saneerimisseaduse alusel, mis on maksukorralduse seaduse suhtes eriseadus ja ka hilisem seadus;
  • puudub objektiivne õigustus maksunõude eelistamiseks – põhjendamatu on olukord, kus pankrotiseaduse  alusel ühingu päästmisel kompromissiga on maksuhalduril võimalik nõudeid vähendada, kuid saneerimismenetluses ühingu tervendamisel tuleks maksunõuetele omistada võrreldes teiste nõuetega eelisseisund;
  • maksunõuete välistamine saneerimismenetlusest muudab võimatuks paljudel ettevõtjatel saneerimismenetluse toiminguid edukalt teha.

Võlausaldajate kohtlemine

• Riigikohus on rõhutanud, et saneerimiskava kinnitamata jätmise aluseks saab olla asjaolu, et võlausaldajat koheldakse võrreldes teiste võlausaldajatega oluliselt halvemini. Seni olid eriti esimese astme kohtud lähtunud pigem võlausaldajate võrdse kohtlemise nõudest. Riigikohtu hinnangul tuleb määravaks lugeda võlausaldajate huvide ja õiguste kaalumisel seda, kas võlausaldaja huve on oluliselt rikutud. Sellise hinnangu andmiseks tuleks aga ennekõike võrrelda võlausaldajate olukorda juhul, kui saneerimiskava jääks kinnitamata, st millised oleks võimalused nende nõuete rahuldamiseks võimalikus pankrotimenetluses.
• Saneerimisseadusest ei tulene kohustust moodustada võlausaldajate rühmasid. Kui aga rühmad moodustatakse, peab saneerimiskava sisaldama põhjendusi rühmade moodustamise aluste kohta.
• Saneerimisseadus ei erista võlgniku lähikondseid võlausaldajaid ja teisi võlausaldajaid. Sellest saame järeldada, et saneerimiskava vastuvõtmisel ei oma tähtsust võlgniku lähikondsete häälte osakaal võlausaldajate häälte koguarvus.

Saneerimiskava täitmise tähtaeg

• Riigikohus on nentinud, et seadus ei sätesta kava täitmise tähtaega ning osalised on vabad otsustama, kui pika aja jooksul saneerimine toimub.
• Kohus leidis, et kava täitmise aeg ei tohi olla ebamõistlikult pikk. Kava täitmise pikkuse määramine peab aga lähtuma konkreetse ettevõtte saneerimise vajadustest. Kohus on leidnud, et ka näiteks 10 aastat võib erakordsetel asjaoludel olla kava täitmiseks mõistlik aeg.

Üldised printsiibid

• Lisaks eeltoodule väärivad märkimist ka üldisemad kohtu poolt välja toodud printsiibid, millest seaduse rakendamisel tasuks juhinduda:
  - Kohus on toonitanud, et saneerimismenetluses osalevate isikute – ettevõtja, võlausaldaja ning kolmandate isikute – huvid ongi vastandlikud, kuid ettevõtja huvid on mõnevõrra olulisemad.
  - Saneerimisseaduse üheks eesmärgiks on tagada võlausaldajate huvide parem kaitse, kui see oleks pankroti korral. Sellise eesmärgi sõnastamine aitab luua menetlusosalistele, ennekõike aga võlausaldajatele parema taustsüsteemi oma huvide ning väljavaadete nõuete rahuldamise osas hindamiseks.