1. Koosta või ajakohasta äriplaan. Äriplaan peaks lisaks aastapõhistele numbrilistele mõõdikutele kirjeldama ka äriühingu pikemaajalisi eesmärke, strateegiaid ja tegevusi. Jälgi plaani täitmist igakuiselt, aruta reaalseid majandustulemusi ettevõtte võtmeisikutega saamaks aru, mis on edu või ebaõnnestumise põhjused. Vajadusel vii muutused kiirelt ellu.

2. Tunne oma turgu. Adekvaatne turundus ja hinnakujundus on majanduslanguse aegadel ülioluline. Äri laiendamise ja kasvu võimalused ei ole turult kadunud, kuid enne tuleks kriitiliselt üle vaadata senine toodete ja teenuste portfell, hangete, üldkulude ja tööjõu hinnatase ning “headel aegadel” kujunenud ärimudeli jätkusuutlikus tervikuna.

3. Hajuta riske. Ühest kliendist või hankijast sõltumine kujutab endast äritegevuse jätkuvusele suurt riski. Vaid ühele valdkonnale suunatud äri “nakatub” tarneahela teises otsas tekkinud probleemist liialt kergesti, n. ajalehtede väiksemad tiraažid mõjuvad nõudlusele paberitööstuses, mille järgselt satub kriisi metsatööstus, omakorda mõjutades masinatööstusi, mis kõiki eelnimetatud majandusharusid tootmisvõimsustega varustasid. Ka pikaajalise tasuvusega suuremahuliste investeeringute finantseerimine lühiajaliste laenudega võib krediidituru ja –tingimuste karmistudes muutuda tõsiseks probleemiks.

4. Tegele oma võlgnikega. Enne tõsisemate ärisuhete sõlmimist uuri põhjalikult koostööpartneri tausta. Kahtluse korral rakenda (osalist) ettemaksu. Väljasta arved aegsasti ning sea sisse maksedistsipliini süsteemne kontroll. Probleemide korral vaata kohe üle kokkulepitud krediidilimiidid ja –tähtajad ning vajadusel muuda neid. Ära tee reeglitest erandeid ka vanadele või tuntud klientidele. Kui äripartner jääb siiski võlgu, siis ära lükka probleemiga tegelemist edasi ning uuri välja makseraskuste tegelikud põhjused.

5. Võta raha vastu! Vastutasuks lepingupartneri adekvaatsele käitumisele ning mõistlikele selgitustele ja ettepanekutele lepi kokku uued tähtajad, alternatiivsed makseviisid või uued maksetingimused. Kui makseraskused on tõsised siis võta vastu ka osaline makse, tagatis, vms, sest nõuete rahuldamise protsent pankrotimenetluses on reeglina väga väike ning protsess ise kulukas ning võtab kaua aega. Finantsiline likviidsus ning kaasnev manööverdamisruum on kriisiaegadel väga tähtis, et mitte lasta väiksematel maksehäiretel ja probleemidel tekitada laastavat doominoefekti.

6. Küsi aegsasti spetsialistilt nõu. Kas Teie ettevõtte tarnelepingud ikka sisaldavad omandireservatsiooni klauslit? Kas võlgnikult saadud saneerimisettepanek tuleks vastu võtta või pole pandipidajana põhjust muretsemiseks? Kas pankrotihoiatusele vastata ning millal algab pankrotimenetlus, millistel juhtudel vastutavad juhatuse liikmed maksejõuetuse tekkimisel isiklikult? Mida teha kui Teie nõue jäi tunnustamata, jne? Need on küsimused, millele võlgade sissenõudmise ning maksejõuetusega igapäevaselt tegelevatel spetsialistidel on olemas vastused, mida on mõistlik oma äritegevuses arvestada nii igapäevaselt kui kriisiolukorras.

7. Suhtle võlausaldajatega, ole paindlik. Kui ettevõttel tekivad tõsisemad raskused võetud kohustuste täitmisel siis tuleb olukorraga viivitamatult ja teadlikult tegeleda. Võlausaldajate adekvaatne informeerimine ettevõtte olukorrast ning reaalsetest maksevõimalustest ja –tähtaegadest aitavad säilitada Teie lubaduste usaldusväärsuse ning vältida infopuuduses kreeditoride paanilisi samme, mis Teie mainele ja äritegevusele võivad negatiivselt mõjuda või lausa saatuslikuks saada.

Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et teatud juhtudel ja olukorras on tõepoolest ainus mõistlik ja õiguspärane viis võlausaldajate kaitseks ning juhtkonna isikliku vastutuse vältimiseks esitada kohtule pankrotiavaldus. Kuid mitte enne, kui olete olukorra tegelikult läbi analüüsinud. Ei oleks mõistlik jätta kasutamata võimalusi, mida ettevõtjale annavad kokkulepped võlausaldajatega, saneerimismenetlus, lepitusmenetlus, (võlgade katteks) põhitegevuseks mittevajalikud varade võõrandamine, faktooring, varade müük liisingu eesmärgil, töötasude ajutine vähendamine uue töölepinguseaduse alusel, maksude ajatamine, jne, jne.

Kuni 31.12.2009

• Kuni 31.12.2009 algas pankrotimenetlus väidetava võlgniku suhtes kohe pärast pankrotiavalduse kohtu poolt menetlusse võtmist. Pankrotimenetluse algatamise teade avaldati Ametlikes Teadaannetes. Sellest alates oli väidetav pankrotivõlgnik teiste ettevõtjate jaoks „(häbi)märgistatud“. Sageli tõi see kaasa koostöö katkestamise äripartnerite, s.h pankade poolt. See omakorda võis põhjustada väidetava võlgniku tegevuse lõppemise pankrotistumise tõttu vaatamata sellele, et tegelikult pankrotiolukorda ei olnud.
• Riigilõivude märkimisvääne suurenemine hagimenetluses alates 2009. aasta algusest suurendas märgatavalt võlausaldajate poolsete pankrotiavalduste arvu. Riigilõiv võlausaldaja pankrotiavalduselt (6 000.- EEK) on võrreldes hagimenetluse riigilõivudega suhteliselt väike. Seni oli tavapärane, et pankrotiavaldusi kasutatati surveavaldamise vahendina võlgade sissenõudmisel. Sageli ka juhtudel, kus pankrotiavalduseks sisulist alust, s.t püsivat maksejõuetust, ei olnud.
• Kohus vaatas võlausaldaja pankrotiavalduse läbi 30 päeva jooksul, erandjuhtudel 2 kuu jooksul pankrotimenetluse algatamisest. Tegelikult venis enamuse pankrotiavalduste läbivaatamine oluliselt pikemaks. Kogu selle aja jooksul oli väidetava pankrotivõlgniku majandustegevus häiritud, kuna ta oli „märgistatud“, sest väidetava võlgniku suhtes pankrotimenetlus juba toimus.
• Pankrotimenetluse tulemusel pidi kohus ajutise pankrotihalduri aruande põhjal tegema otsuse, kas kuulutada välja väidetava pankrotivõlgniku pankrot või lõpetada pankrotimenetlus raugemise tõttu.

Alates 1.01.2010

• Alates 1.01.2010 algab pankrotimenetlus alles pankroti väljakuulutamisega kohtu poolt. Sellele eelneb nii võlgniku kui ajutise pankrotihalduri ärakuulamine ning senikaua ei käsitleta väidetavat võlgnikku pankrotivõlgnikuna. Kuigi kuna ka ajutise halduri nimetamine avaldatakse Ametlikes Teadaannetes, peaks muudatus siiski mõnevõrra vähendama ettevõtjate liialt kergekäelist „märgistamist“.
• Menetlus kuni pankroti väljakuulutamise istungini toimub sarnaselt senise regulatsiooniga kohtu järelevalve all ning ajutise halduri poolt. Erinevus varasemaga seisneb selles, et pankrotimenetlus algab alles siis, kui kohus on ajutise halduri aruande põhjal jõudnud veendumusele, et võlgnik on sisuliselt tõepoolest püsivalt maksejõuetu ning pankrot tuleb välja kuulutada.
• Selliselt ülesehitatud pankrotimenetlus on sisulisem ning võlgniku-sõbralikum. Samas ei saa unustada, et pankrotimenetlusega ähvardamine jääb võlgniku suhtes jätkuvalt arvestatavaks survevahendiks.
• Kuna juba mõnda aega kehtib Eestis ka saneerimisseadus (loe ka sissekannet “Esimene pretsedentlahend saneerimises“), siis peaks pankrotimenetlus olema viimane võimalus nõuda raskustesse sattunud isikult tema kohustuste täitmist.

Soovitused

• Pankrotimenetlus on äärmuslik vahend oma õiguste ja huvide eest seismiseks ning annab harva (pandiga tagamata) võlausaldajale soovitud tulemuse. Enne pankrotiavalduse esitamist tuleks, kui vähegi võimalik, ära kasutada muud meetmed ja vahendid. Ennekõike tuleks kaaluda võla sissenõudmist hagimenetluse korras või hoopis lepitusmenetluse kasutamist erimeelsuste lahendamiseks.
• Enne võlausaldajana pankrotiavalduse esitamist tuleb hoolikalt analüüsida, kas pankrotiavalduse esitamine on õigustatud ja otstarbekas. Lisaks ajutise halduri tasu deponeerimise kohustusele tuleb pahatahtliku pankrotiavalduse esitamisel arvetsada ka teiste rahaliselt koormavate tagajärgedega. Ennekõike tähendab see kohustust hüvitada pankrotimenetlusega seotud kulud. Aga ka pahatahtlikust ja alusetust pankrotiavaldusest tingitud kahjude hüvitamise kohustust.
• Võlgnikud peaksid keerulisel ajal oma rahavoogusid konservatiivselt planeerima ning makseraskuste ennetamiseks aegsasti kaaluma laenukohustuste restruktureerimist või võlausaldajate enamusele vastuvõetava saneerimiskava rakendamist.